Teisipäev
Teisipäeval oli treener Keida, üles pandi selline rada. See on Slovakkia kohtuniku Tomas Glabazna A3 rada eelmisest aastast, kuna ta tuleb varsti Tallinna võistlust hindama, nagu et harjutamiseks või nii. Meid oli trennis 15 ja kuna igaüks jooksis läbi 3 rada (mõnede eranditega, kes varem ära minema pidid), siis trenn kestis 2 tundi. A1 ja A2 rajad koostas Keida ise, jooksime neid järjekorras A1, A3, A2. Arvestades kuuajast trennipausi, läks meil väga hästi. A1 rada läks raskustega, aga hakkama me saime, A3 rada oli SUPER, ühe veaga slaalomis, muidu puhas. A2 rada läks puhta metsa, olime selleks ajaks mõlemad väsinud ja pidime mitu kohta üle tegema. Keida piinas meid lisaks okseriga- 1. rajas pani ta selle ikka tõesti ülimalt laiaks, ükski maksikoer seda puhtalt ei hüpanud. A3 ajaks pandi see kitsamaks, siis hüppas nii mõnigi (k.a. Alfie) selle puhtalt, A2 ajaks pandi jälle natuke laiemaks, nii et Alfie esimene kord ajas teise pulga maha, teine kord hüppas puhtalt. Mingi raja jaoks pandi pikkus ka maksimaalseks (1.5 m), mida Alfie üle ei hüpanud, hiljem kui u. 15 cm lühemaks pandi, siis hüppas küll. Üldiselt olin trenniga rahul (isegi selle poomivaliku tegi ta õigesti!), aga avaldus probleem A-ga, nimelt ta ei jää asendisse. See on see, kui A-ga radu tihti ei tee.
Sellest trennist tegi Raido ka pilte, need leiab SIIT. Meie trenni pildid hakkavad 2. lehe lõpust. Eriti huvitavad on okseri stiilinäited. 
Neljapäev
Treener taaskord Inge. Seekord rajad lühemad, aga mitte tingimata lihtsamad. Oli mitmeid raskeid slaalomisisenemisi ja pöördeid. Alfie näitas ennast jälle natuke halvemast küljest, sellist nalja mittejälgimise ja takistustele lukustumisega pole ammu olnud. Ega midagi. 
Tuju tegi aga hoopis paremaks see, et tegime peale trenni Alfiega korra üle tõkke toomist ja lihtsalt toomist, mis läksid SUUREPÄRASELT. Okei, tehniline puhtus jättis soovida, sest Alfie tuli ette üsna viltu, aga see-eest selliseid kiirusi pole ma toomisel mitte kunagi näinud. Agility ilmselgelt kütab ta nii üles, et isegi toomine ei tundu enam kole. Võistlustel seda paraku proovida ei saa, sest nii ülesköetuna hakkab ta tehnikas palju vigu tegema, keset võistlust temaga agility soojendusharjutusi teha ei saa. Täna lähme üle tüki aja Marikale külla, saab proovida, mida teha annab. 
Meil on sel nädalal Tallinna lähedalt külas üks minu poolt kammitavatest Vana-Inglise lambakoertest, Destina. Des tuli linnaelu kaema, natuke sotsialiseeruma ja võtan teda ka trennidesse kaasa. Elu kahe hullumeelselt aktiivse koeraga igavaks igatahes ei lähe.
