Suvepuhkusel

Tjah, Alfie käpp on juba ammuilma terve, aga puhkamise lainelt maha saada on oodatust keerulisem. 😛 Üheski trennis pole me juba ammuilma käinud ja ka ise pole suurt midagi tehtud. Nojah, kuni eilseni. Nimelt tuli igav moment ja otsustasin Alfiele siin (Saaremaal) õue peale slaalomi maha panna. 12 sobivat tokki ei leidnud, tuli seega lühike 6 pulgaga slaalom. Täna õnnestus veel veidi materjali leida ja nüüd on õue peal üleval ka 3 takistust kõik kõrgusega u. 60 cm. Seoses sellega saame me nüüd harjutada slaalomit (sisenemisi, käevahetusi jms), pöördeid ja kiirust, kõik mänguasja peale. Asi seegi, minu arust! 😉 Kui me ükskord jälle tsivilisatsiooni jõuame, siis lähme ikka trenni tagasi ka. Kui eriti joppab, siis tahaks isegi Marika juurde jõuda, sest tegelikult on selle aasta kuulekuseesmärgid puha täitmata.

Aga õnne kõigile, kellel suvel on agilitys hästi läinud, olen ikka silma peal hoidnud. Vaadates viimaste võistluste A1 radu on ikka kange tunne, et võiks ikkagi Alfie mõnele võistlusele kirja panna, mitte ainult trennis A2-A3 radu joosta. 😀 Aga ega lubada küll ei julge, muidu võib juhtuda, et midagi peab ära ka tegema…

Vaikuse tagamaad

Et natuke sellest, miks me nüüd natuke aega pole blogi andmetel midagi teinud ja nüüd natuke aega ka midagi ei tee. Alfie nimelt suutis endal Saaremaal olles käpa kapitaalselt katki astuda/kaevata/kuidagi saada, igatahes nüüd käime õueski ainult 2m rihma otsas piiratud koguses. Tal on natuke paha ikka ka, sellepärast polegi aktiivsusest niimoodi hullumas, nagu ma kartsin. Igatahes kuni ta kolmel jalal on, ei saa me ka kuulekust teha, agilityst rääkimata. Isegi trikke ei saa temaga, sest ta läheb nii elevile, et unustab siis oma käpa üldse ära ja natuke peaks seda veel siiski hoidma. Kahju on, aga pole parata.

Enne meie õnnetust, aga peale viimast postitust tegelikult käisime trennis ka. Trennid on kaootilised ja kohutavad. Alfie ei vaata, ei kuula, jookseb ja võtab mitmesuguseid takistusi mitmesuguses järjekorras (enamasti mitte õigeid või vähemalt mitte õigel ajal) ning ajab sassi ka neid asju, mida varem surmkindlalt teadis ja oskas.  Ehh. Ta vahel on selliseid nalju enne ka teinud, aga mitte nii pikalt, tavaliselt on pool esimest trenni peale pausi sellised. Nüüd ta nagu ei tulnudki oma hullusest välja. Ega midagi, peale tervenemist vaatame edasi. 🙂 Vahepeal tegime tublit tööd ka kõrvalkäiguga, see on ilusaks läinud, pöörded ja tähelepanu ja kõik. Kui Alfie otsustab jälle neli käppa maha panna, siis saame edasi ka vaadata. 🙂

Vahepeal siis terveneme lihtsalt ja kadestame teisi, kes agilityt teha saavad. 😛

AG 27.05

Ma ei tea, kelle koer mul eile kaasas oli, aga minu oma igatahes mitte. See trenn oli katastroofiline, sest Alfie tegi trikke, mida ta pole kunagi varem teinud. Pöördeid polnud ollagi, sest tema hüpe oli järsku nagu 3-meetrine, minule reageerimine oli nullilähedane, aga peale 4-5 kutset enamasti isegi suvatses minu näidatud suuna valida. Üleval oli hüpperada (taaskord), seega kontaktidest ma ei oska midagi öelda. Kõige viimane rada, mis põhimõtteliselt oli lihtsalt ring, oli küll ilus. Ja ta hüppas OKSERI ÜLE. Ma olin ise ka šokis. 😀 Tegu ei olnud ka kitsa või väga madala okseriga, niiet ma olen väga uhke. See on ka üsna ainus põhjus, miks sellest trennist päris õudset maitset suhu ei jäänud. Pulgad jäid ka enamasti üles, aga kuna ta pöörded tõesti jätsid talle ka “kitsastes” kohtades ilmatuma palju ruumi, siis ma väga ei imesta ka.

Ühesõnaga ma ei olnud väga rahul. 😀 Ahjaa, treener oli Keida.

AG 20.05

Ma ei saa teile seekord rada teha, sest seal oli nii palju takistusi, et minu rajategemiseprogramm keeldub kõiki peale panemast. 😀 Igatahes, tegu oli selle kohtuniku hüpperajaga, kes 21.05 Tallinnas hindas. Jooksime A2 rada ja lisaks Inge (või Külli, ma ei ole päris kindel) A3 rada samadel takistustel.

A2 rada läks tegelikult üsna sujuvalt, kui juba minema hakkas. Oli muidugi paar puterdamise kohta, aga ei midagi katastroofilist. Slaalom on võrreldes eelmise trenniga üüratult palju parem, ei mingeid väljatulekuid ega pulkade vahelejätmisi, ainult seda vana nalja tegi vahepeal, et kippus peale 2. pulka sisenema, aga seda ikka juhtub aeg-ajalt. Natuke oli probleeme ka mittejälgimisega, st Alfie lihtsalt ei vaadanud mind ja oli ka 5. korral veendunud, et ta peab slaalomisse minema, kuigi ma teda sealt aktiivselt eemale kutsun. 😛 Õnneks sai selle koha cik-capi kasutamisega korda. A3 rada läks ka väga hästi, ühe korra tõmbas 1 pulga alla, aga see oli tõesti halb koht mitteborderi jaoks, kes ei suuda jänesehaake teha. Lõpus tegime lihtsalt labast jooksurada, kus mina lidusin ja Alfie lidus ja läks kenasti. 😀

Harjutasime natuke ka kõrvalkäiku, kui teised agilityt tegid, kena oli. Pööretel ei kaota enam nii väga kontakti ja ilus-aktiivne kõnd. Harjutasime asju ka eile Vapramäel käies, Alfie oli väga ilusti keskendunud ja tegi minuga puude ümber 8-t probleemideta. Võib oma mittetöökoeraga täitsa rahule jääda. 🙂

AG 13.05

Meil jäi agilitys aprill vahele, puhtalt ajapuuduse tõttu. Mais üritame järje peale tagasi saada. 🙂

Käisime seega üle kuu aja esimest korda trennis ja algus oli täpselt niisugune, nagu peale seda arvaks. Alfie jooksis nagu tuuuuuul, aga paraku täiesti suvalistesse suundadesse, vahepeal ka lihtsalt rajalt eemale nuuskima. Slaalomil jättis pulki vahele (seda nalja pole ammu teinud) ja üldiselt mind väga jälgida ei raatsinud. Ega ma salgama ei hakka muidugi, eks ma ise ka rooste läinud vahepeal ja juhtimine ei olnud päris nii sujuv, kui võiks. Kontaktide koha pealt on aga rohkem häid uudiseid, A kontaktid nüüd peavad (sülitan üle õla nüüd) esimesel korral ja poom on ka ilus. Paar korda oli juhus, et ta tuli asendist ära enne, kui kutsusin, aga selle pärast ma väga ei muretse. Lõpupoole oli juba päris ilus. Korraliku trenniskäimisega peaks asjad varsti jälle paika loksuma. 🙂

Oleme vahepeal omapäi ikka kuulekusega ka tegelenud. Hästi palju rõhku pööranud just kõrvalkäigule, mis on kord nii, kord naa. Töötame ikka edasi. Täiesti rahule oleme praegu jätnud liikumiselt elemendid, need olid enne ka täitsa rahuldavas seisus. Kohamärgi osas on edasiminekut niipalju, et Alfie lamab väga ilusti koti kõrvale, mitte enam kotist eemale, nagu varem kombeks. Küll aga peab nüüd harjutama taas distantsi – pikema maa pealt kipub ta kotini mitte minema. Üldiselt ma olen täitsa rahul ja ütlen, et meil on KK2 enam-vähem käpas. Ainult et püssipaukudega pole üldse harjutanud. Peab ikka Marikat külastama…

AG 04.03

Ei, tegelt me ikka käisime vahepeal ka trennis, lihtsalt mul LOOMULIKULT pole enam meeles, mis me tegime. 😛 Aga see oli meeles, et Alfie oli vahepeal jälle natuke tropp ja ta kipub A-kontakti üle jooksma. Ikkagi. Asendisse ei jää püsima. Püüame veel.

Täna seadsime üles sellise raja. 🙂 Soojenduseks jooksime rada takistustest 2-9, edasi rada 5, 7, 8, 15, 16, 17, 19 -24 (ainult et teine tunneli auk). Jooksime siis ka tervet rada ja päris viimaseks jätsime mõned keerutamised, skeemil all. A on lihtsalt selgituseks, et mispidi skeem on. 😛 Number on selle tiiva juures, ümber mille koer pidi keerama (aga õigel pool) v.a. takistus 2,4,6,8 mille puhul numbrid on nii selleks, et ära mahuks. 😛 Loodetavasti midagi ikka aru saada on.

Oli väga hea trenn, Alfie oli tähelepanelik, ajas vaid 1 tunnel-A valiku sassi (minu oma süül ka, tegelt), aga üldiselt oli kõik SUPER. Olen väga rahul ja lootus hakkab juba taastuma! 🙂 Äkki lähme nii võistlemagi…

AG 1.02 ja 4.02

Teisipäev

Teisipäeval oli treener Keida, üles pandi selline rada. See on Slovakkia kohtuniku Tomas Glabazna A3 rada eelmisest aastast, kuna ta tuleb varsti Tallinna võistlust hindama, nagu et harjutamiseks või nii. Meid oli trennis 15 ja kuna igaüks jooksis läbi 3 rada (mõnede eranditega, kes varem ära minema pidid), siis trenn kestis 2 tundi. A1 ja A2 rajad koostas Keida ise, jooksime neid järjekorras A1, A3, A2. Arvestades kuuajast trennipausi, läks meil väga hästi. A1 rada läks raskustega, aga hakkama me saime, A3 rada oli SUPER, ühe veaga slaalomis, muidu puhas. A2 rada läks puhta metsa, olime selleks ajaks mõlemad väsinud ja pidime mitu kohta üle tegema. Keida piinas meid lisaks okseriga- 1. rajas pani ta selle ikka tõesti ülimalt laiaks, ükski maksikoer seda puhtalt ei hüpanud. A3 ajaks pandi see kitsamaks, siis hüppas nii mõnigi (k.a. Alfie) selle puhtalt, A2 ajaks pandi jälle natuke laiemaks, nii et Alfie esimene kord ajas teise pulga maha, teine kord hüppas puhtalt. Mingi raja jaoks pandi pikkus ka maksimaalseks (1.5 m), mida Alfie üle ei hüpanud, hiljem kui u. 15 cm lühemaks pandi, siis hüppas küll. Üldiselt olin trenniga rahul (isegi selle poomivaliku tegi ta õigesti!), aga avaldus probleem A-ga, nimelt ta ei jää asendisse. See on see, kui A-ga radu tihti ei tee.

Sellest trennist tegi Raido ka pilte, need leiab SIIT. Meie trenni pildid hakkavad 2. lehe lõpust. Eriti huvitavad on okseri stiilinäited. 😛

Neljapäev

Treener taaskord Inge. Seekord rajad lühemad, aga mitte tingimata lihtsamad. Oli mitmeid raskeid slaalomisisenemisi ja pöördeid. Alfie näitas ennast jälle natuke halvemast küljest, sellist nalja mittejälgimise ja takistustele lukustumisega pole ammu olnud. Ega midagi. 😀 Tuju tegi aga hoopis paremaks see, et tegime peale trenni Alfiega korra üle tõkke toomist ja lihtsalt toomist, mis läksid SUUREPÄRASELT. Okei, tehniline puhtus jättis soovida, sest Alfie tuli ette üsna viltu, aga see-eest selliseid kiirusi pole ma toomisel mitte kunagi näinud. Agility ilmselgelt kütab ta nii üles, et isegi toomine ei tundu enam kole. 😀 Võistlustel seda paraku proovida ei saa, sest nii ülesköetuna hakkab ta tehnikas palju vigu tegema, keset võistlust temaga agility soojendusharjutusi teha ei saa. Täna lähme üle tüki aja Marikale külla, saab proovida, mida teha annab. 🙂

Meil on sel nädalal Tallinna lähedalt külas üks minu poolt kammitavatest Vana-Inglise lambakoertest, Destina. Des tuli linnaelu kaema, natuke sotsialiseeruma ja võtan teda ka trennidesse kaasa. Elu kahe hullumeelselt aktiivse koeraga igavaks igatahes ei lähe. 🙂

Mis me vahepeal teinud oleme

Kõigepealt mõned uuendused blogis – lisasin blogrolli linke, kolisime oma kodulehte (blogrollis juba uus aadress, aga võite ka SIIT uudistama minna). 🙂

Kuigi blogis on vaikus valitsenud, siis tegelikult me jaanuari puhtalt maha laiselnud ei ole. Kuigi peaaegu. Peale viimast postitust oleme ikka mõnes agility-trennis käinud, üks neist oli kogemata individuaaltrenn, st Inge oli haige ja me olimegi ainukesed, kes kohale läksid. Jaanuaris käisime 1 trennis, aga nüüd veebruarist (st järgmisest nädalast) hakkame käima nii aktiivselt, kui vähegi võimalik. Tahaks mõnele võistlusele saada (KOHE! PRAEGU! MIKS TARTUS MIDAGI ENNE MÄRTSI EI TOIMU??? 😥 Ei, ma ei ole üldse kannatamatu, millest te räägite? :P), aga sellega läheb natuke aega ja ega mõnes trennis käimine ka ilmselt kahjuks ei tule. Aga jah, agility on hetkel natuke hooletusse jäänud. Korteris on raske midagi teha ja hetkel õues ka, kui lund on puusani. Igatahes, hakkame tubliks, ausalt! 🙂

Kodus istudes oleme natuke trikke teinud ja üritanud kuulekusega ka midagi ette võtta. Trikitamine mõnes osas edeneb ja mõnes üldse mitte. Alfie oskab juba peaaegu sitsida, left-right on selge ja meeles, aga kuhugi peale tagurdamine ei edene küll mitte kuhugi. Mul pole kannatust, et oodata, et ta midagi pakuks (sest ta ei paku. Tõsiselt ka. Ma tean, et see on minu viga, sest ma ei ole temalt kunagi pakkumist oodanud ja nüüd ta ei tule selle pealegi) ja Alfiele üldse ei meeldi, kui ta ei saa pihta, mida ma tahan, niiet ta läheb üsna kiiresti vältimisse. Mitte, et ta ühtegi korda õigesti ei teeks, aga ta ei saa ikkagi aru, mida ma tahan. Hetkel on mõistus otsas ja ma ei oska talle seda ka kuidagi muud moodi selgeks teha. Jätame selle asja praegu katki ja mõtleme midagi uut välja, mida teha. 🙂

Kuulekusega oleme vähe tegelenud, sest Marika juurde minemiseks pole hetke leidnud ja kodus harjutamisega on ka raske, sest ma ei ole just kuigi hea selles asja kätte võtmises. 😛 Nüüd, kui mul hoog peal on, siis õues on selline tuul, et maja rapub ja Alfie käib õues silmad kinni. Toas oleme nüüd tasapisi teinud. Tehke või tina, no ei saa Alfie puhul toomisele entusiasmi külge. Ta lihtsalt ei salli seda harjutust. Oleme üritanud seda hääästi osadeks võtta (Hantel ainult korraks hammaste vahele, hantliga minu ees istumine, maast haaramine jne), aga olenemata minu entusiasmist ja sellest, et palju kommi saab, Alfie’t ikka suurt ei huvita. Teeb ära, aga enda kohta aeglaselt ja tujutult. Nii kui hantli endale võtan on mu koer tagasi ja tahab midagi TEHA. Ärge ainult hantli järele saatke. Ehh. Püüame ikka jätkata, ÄKKI saab sellest üle.

Tupsu sai vahepeal 4-aastaseks, jube suur mees juba. Kui teda vaadata, siis vahel tundub küll, et nagu täiskasvanu, aga järgmisel hetkel on jälle see kutsikas, kelle ma koju tõin. Ma üldse ei kaeble. 🙂

Natuke vingumisepostitus sai, aga mis seal ikka. Vahel ju võib. 🙂 Aga ilusat uut aastat kõigile, töötage oma eesmärkide suunas ja olge muidu tublid! Me püüame ka olla.

AG 14.12

Rajad väga lihtsad ei olnud, aga mitte ka väga kontimurdvad. Alfie oli peetud trennipausi kohta tavapäriselt ülirõõmus, aga üllatavalt kontrollitav. Olid ilusad pöörded, väga kenad slaalomisse sisenemised (kuigi ka paar ebaõnnestumist) ja hea kiirus. Kokku tõmbas trenni peale vist 2-3 pulka alla, kõik ikka kohtades, kus ma ta ise ära segasin. Üldiselt olin väga rahul. 🙂

Mõnda aega tagasi otsustasin, et teeks vahelduseks KKd ka. Kõrvalkäik on meil väga kenaks läinud- Alfie hoiab päris hästi kontakti, ei rutta enam minust ette, vaid hoiab ilusti kõrval, tempomuutused väga kenad. Pööre temast eemale ja 180 on päris kenad (võiks muidugi paremad olla), tema poole vajab tööd. Liikumiselt istu-lama on väga kenad, seisa saime vist 3. kordusel tehtud. Ikka harjutama peab, muidugi. Ma olen märganud, et Alfie arvab nüüd kohe peale kõrvalkäiku, et tulevad liikumiselt elemendid, ta muutub ebakindlaks ja jääb iga natukese aja tagant seisma, oodates käsku. Peaks Marikaga ka kokku saama ja tema arvamust küsima. Ei teagi, mida sellega teha. Siiatulek on väga kena.

Püüame ikka edaspidigi tublid olla! 🙂

AG 26.11

Meil tõsteti täna rada nii mitu korda ringi, et ma ei hakka skeemigi tegema.

Igatahes, Alfiel jäi katus täna peale, mis oli meeldiv. Koostöö toimis üsna oma tavalises headuses. Ta oli ilmselgelt väga rõõmus, et trenni sai ja mu selg kannatas ka enam-vähem asja välja. Igatahes, panime nüüd “left-right” rajas tunnelite külge, ega seal suurt vahet pole erialgu, ma nagunii juhin teda (hetkel veel) rohkem keha kui sõnaga. A oli ka väljas, kontaktid olid ilusad. Samuti oli väljas rõngas, sellega täna üldse probleeme ei tekkinud. 🙂 Trenni lõpus harjutasime ka slaalomit, igasuguseid sisenemisi ja seal püsimisi, tuli täitsa eduliselt välja.