Kõigepealt mõned uuendused blogis – lisasin blogrolli linke, kolisime oma kodulehte (blogrollis juba uus aadress, aga võite ka SIIT uudistama minna). 🙂
Kuigi blogis on vaikus valitsenud, siis tegelikult me jaanuari puhtalt maha laiselnud ei ole. Kuigi peaaegu. Peale viimast postitust oleme ikka mõnes agility-trennis käinud, üks neist oli kogemata individuaaltrenn, st Inge oli haige ja me olimegi ainukesed, kes kohale läksid. Jaanuaris käisime 1 trennis, aga nüüd veebruarist (st järgmisest nädalast) hakkame käima nii aktiivselt, kui vähegi võimalik. Tahaks mõnele võistlusele saada (KOHE! PRAEGU! MIKS TARTUS MIDAGI ENNE MÄRTSI EI TOIMU??? 😥 Ei, ma ei ole üldse kannatamatu, millest te räägite? :P), aga sellega läheb natuke aega ja ega mõnes trennis käimine ka ilmselt kahjuks ei tule. Aga jah, agility on hetkel natuke hooletusse jäänud. Korteris on raske midagi teha ja hetkel õues ka, kui lund on puusani. Igatahes, hakkame tubliks, ausalt! 🙂
Kodus istudes oleme natuke trikke teinud ja üritanud kuulekusega ka midagi ette võtta. Trikitamine mõnes osas edeneb ja mõnes üldse mitte. Alfie oskab juba peaaegu sitsida, left-right on selge ja meeles, aga kuhugi peale tagurdamine ei edene küll mitte kuhugi. Mul pole kannatust, et oodata, et ta midagi pakuks (sest ta ei paku. Tõsiselt ka. Ma tean, et see on minu viga, sest ma ei ole temalt kunagi pakkumist oodanud ja nüüd ta ei tule selle pealegi) ja Alfiele üldse ei meeldi, kui ta ei saa pihta, mida ma tahan, niiet ta läheb üsna kiiresti vältimisse. Mitte, et ta ühtegi korda õigesti ei teeks, aga ta ei saa ikkagi aru, mida ma tahan. Hetkel on mõistus otsas ja ma ei oska talle seda ka kuidagi muud moodi selgeks teha. Jätame selle asja praegu katki ja mõtleme midagi uut välja, mida teha. 🙂
Kuulekusega oleme vähe tegelenud, sest Marika juurde minemiseks pole hetke leidnud ja kodus harjutamisega on ka raske, sest ma ei ole just kuigi hea selles asja kätte võtmises. 😛 Nüüd, kui mul hoog peal on, siis õues on selline tuul, et maja rapub ja Alfie käib õues silmad kinni. Toas oleme nüüd tasapisi teinud. Tehke või tina, no ei saa Alfie puhul toomisele entusiasmi külge. Ta lihtsalt ei salli seda harjutust. Oleme üritanud seda hääästi osadeks võtta (Hantel ainult korraks hammaste vahele, hantliga minu ees istumine, maast haaramine jne), aga olenemata minu entusiasmist ja sellest, et palju kommi saab, Alfie’t ikka suurt ei huvita. Teeb ära, aga enda kohta aeglaselt ja tujutult. Nii kui hantli endale võtan on mu koer tagasi ja tahab midagi TEHA. Ärge ainult hantli järele saatke. Ehh. Püüame ikka jätkata, ÄKKI saab sellest üle.
Tupsu sai vahepeal 4-aastaseks, jube suur mees juba. Kui teda vaadata, siis vahel tundub küll, et nagu täiskasvanu, aga järgmisel hetkel on jälle see kutsikas, kelle ma koju tõin. Ma üldse ei kaeble. 🙂
Natuke vingumisepostitus sai, aga mis seal ikka. Vahel ju võib. 🙂 Aga ilusat uut aastat kõigile, töötage oma eesmärkide suunas ja olge muidu tublid! Me püüame ka olla.