08.10 AG ja 09.10 Kalle Kaljuse juhtimiskoolitus

Inge, värskelt MMilt tulnuna (seekord siiski pealtvaatajana, aga Heraga, kes teab… :P), oli meile trenni plaaninud MMi makside ind hüpperaja, mis mulle väga-väga hästi sobis, sest kõiki videosid vaadates ma juba ammu sügelesin neid asju Alfiega proovima. Rada üles pannes sai aga selgeks, et kogu rada meile normaalselt maneeži üles ei mahu, niiet rada sai meile mõnevõrra, noh, kohitsetud kujul. 😛 Kõigepealt jooksime kõik kogu raja läbi (meid trennis ainult 4 oligi, + Inge ja Elli), siis korra kohta, mis igaühel kõige rohkem segadust tekitas, siis juppidena ja siis uuesti terve raja. Selleks viimaseks terveks rajaks teadis Alfie nii hästi, kust see rada läheb, et ma oleks ise võinud vist ka mitte kaasa joosta. 😛

Aga rajast endast, meile Alfiega olid 2 põhilist raskuskohta takistus 3 ja slaalomisse saatmine. Kolmanda takistusega jamasime ikka pikalt, sest ta jooksis otse kotti. SIISKI, ma pean ütlema, et peale 1. korda, kus ma tõesti ise ei suutnud talle asja selgeks teha ta lihtsalt keeldus vaatamast mida mina teen, ta LIHTSALT JOOKSIS KOTTI. Ma oleks võinud saltosid visata (peaaegu viskasin ka…), ta oleks siiski sinna kotti läinud. Lõpuks tuli Inge meile appi, muutsime natuke juhtimist ja tuli välja. (Juhtimisest, et kui algselt ma vahetasin peale 2. takistust kätt ja jooksin 3. takistuse juures seal pool, kust takistus käib (st koti poolt), siis pärast ma peale 2. takistust kätt ei vahetanud, jooksin 3. takistuse tagumisel küljel (st takistuse 2. pool) ja saatsin sealt kotti. Märgin ära, et MMil (vähemalt neil videodel, mida mina näinud olen) eelistati seda varianti, mis meil välja ei tulnud.) Huvitav, muuseas, oli see, et kotiga Alfie too päev ÜLDSE läbi ei saanud. Ta ikka laamendas seal nii mõnegi korra ja jäi kinni ja mida kõike, ühesõnaga jamasime omajagu. Kui kott oli ilusti,  siis probleemi polnud, aga kui seal vähegi mõni koht oli, kuhu takerduda, siis sinna ta takerdus. Nojah. Me pole kotti juulist (juunist?) alates teinud ka.

Teine raskus, slaalomisse saatmine siis. Kui mina ise KINDLALT 1. pulga peale ei jooksnud, siis ta sisenes valessti. Järjekindlalt. Suvel saime sellest juba lahti, ma sain teda eemalt (ise pool slalli eemal seistes) ilusti saata, aga nojah, pausid trennides paistavad eriti slaalomis kohe välja. Seda peab harjutama, aga üldiselt ei midagi väga hullu.

MMil oli suurt probleemi tekitanud okser ja, noh, ma saan üldiselt aru, miks. Alfie on päris hea hüppega ja okserit rajal maha ei ajanud (ühe korra juhtus, kui me mingit lõiku tegime, aga see oli peale kotis takerdumist, ju läks samm sassi, siis ta ajas tagumise pulga maha), aga kui MMil on ikka täiskõrguses tõkked ja okser lisaks lai nagu emalaev, siis, jah. Jõudsime kõigiga rääkides järeldusele, et nüüdsest pöörame trennides okserile rohkem tähelepanu + õpetame selle jaoks uue käskluse.

Kuna Keida oli MMil haigeks jäänud ja jäi seetõttu Jetiga koolitusest kõrvale kutsus Inge meid ja peale mõningat kaalumist olime nõus. Trenn kestis 2 tundi ja grupp koosnes 5 koerast. Weimaraner Arttu oli ainuke A1 klassi koer, teised (Alfie, Hera, Uuri ja Kendra) A0’id.

Ma olen Kallest ja Queenyst varem videot näinud, 2008 MM vist, ja nähtu avaldas mulle muljet küll, mistõttu ma ka koolitusele läksin. Seal mulle meenus küll, kuidas kuskilt olin kuulnud, et Kalle ise on rohkem selle teate-küll-mis-ta-nimi-on-see-mees-Greg-miski-vist juhtimisstiili pooldaja, ehk koer üsna näpu otsas, ja mina jälle NII väga mitte, sest ma tõesti ei jõua Alfiega kaasa joosta (Kalle ütles mitu korda, et ta pole ju nii kiire ja ega võrreldes BCga polegi, aga mul ei ole borderit, niiet minu jaoks on piisavalt 😉 ), selle saime selgeks peale 1. rada. Ta küsimusele, kas ma tahan nö. Marilini stiilis juhtimist teha, ütlesin, et tahan võimalust tõesti oma koera ka kaugemalt juhtida. Ta oli väga mõistev. 😛

1. rajal pakkus Kalle välja, et ma alustaksin koerale lähemal, siis tekiks nö. võistlusmoment (kes jookseb kiiremini??) ja saaks Alfie kiiremaks. Sai küll kiiremaks, nii palju kiiremaks, et ma ei jõudnud enam enne tunnelit valssida. 2. rajal (takistus 3) pakkus Kalle välja võtte, mis teeb sama töö, mis cik-cap, aga mitte sõnalise käsu, vaid käemärgiga. Ja mulle hakkas see tõesti väga meeldima, sest kui cik-capist arusaamisega on Alfiel siiski veel probleeme (ta pöörab õigele poole, aga ei maandu tõkketiiva juurde, mis tegelikult kogu asja point ongi), siis teiseks korduseks tegi ta juba TÕELISELT ilusa kaare. Olin väga rahul ja nüüd mõtlen, kuidas seda võtet Alfie jaoks kohandada, arvestades, et me cik-capi teinud oleme. Rajal 3 jamasime serpentiiniga, sest 2. ja 3. takistuse vahel oli nii suur vahe, et seal kogu aja selg-ees joosta oleks mulle endale väga raske olnud. Sellesama võttega, mida enne kirjeldasin (nüüd teise käega, seega natuke harjutasime enne ka) saime lõpuks hakkama ja kaared olid ilusad. 🙂 Rada 4 tuli kohe ilusti välja, sama võttega, kaared SUPERilusad.

Olin väga rahul, et koolitusele minna otsustasin, sest see andis mulle palju mõtteainet ja ideid, kuidas minu ja Alfie koostööd arendada ja millega nüüd edasi tegeleda. Suur-suur aitäh Kallele ja ka Ingele, kes meid kutsus! 🙂

Aga nüüd natuke ka asjadest, mida üldiselt viimasel ajal tähele olen pannud või millega muidu tegelenud. Ühel õhtul otsustasin kodus Alfie õhtusöögi talle trikitamisega anda ja umbes 10 minuti jooksul õppis mu koer ära vasaku ja parema eristamise. Nüüd plaanin “right-left” tunneli külge panna, et lihtsustada juhtimist ja et tekiks võimalus Alfiet kaugemalt õigesse tunneliauku saata. Kui nüüd jälle rohkem trennidega tegeleda saame, siis hakkan töötama ka “back” õpetamisega (nö. tagumise tunneliaugu äratundmine), jällegi samadel põhjustel. Juba varem, eriti aga nüüd viimase 2 päeva jooksul, olen hakanud märkama, et minu ja Alfie koostöö kvaliteet on lõpuks stabiliseerunud. Aeg-ajalt tekib meil muidugi arusaamatusi, aga mina loen koera paremini ja tema mind. Kuigi me polnud enne reedet jälle u. 3 nädalat trenni jõudnud, sai Alfie oma elevusega väga hästi hakkama, oli tähelepanelik ja püüdlik.

Olen üha rohkem hakanud vaatama võistlusi, kuhu võiks ennast kirja panna. Paraku mitteametlikke võistlusi eriti ei toimu, seega peaksime ilmselt võistlema A0 klassis, aga kogemused on needki. Varasemalt meil võistlused eriti sujunud ei ole, tahangi näha, kas meie hea koostöö sujub sama hästi ka võistlustel. 🙂

Advertisements