Vaikuse tagamaad

Et natuke sellest, miks me nüüd natuke aega pole blogi andmetel midagi teinud ja nüüd natuke aega ka midagi ei tee. Alfie nimelt suutis endal Saaremaal olles käpa kapitaalselt katki astuda/kaevata/kuidagi saada, igatahes nüüd käime õueski ainult 2m rihma otsas piiratud koguses. Tal on natuke paha ikka ka, sellepärast polegi aktiivsusest niimoodi hullumas, nagu ma kartsin. Igatahes kuni ta kolmel jalal on, ei saa me ka kuulekust teha, agilityst rääkimata. Isegi trikke ei saa temaga, sest ta läheb nii elevile, et unustab siis oma käpa üldse ära ja natuke peaks seda veel siiski hoidma. Kahju on, aga pole parata.

Enne meie õnnetust, aga peale viimast postitust tegelikult käisime trennis ka. Trennid on kaootilised ja kohutavad. Alfie ei vaata, ei kuula, jookseb ja võtab mitmesuguseid takistusi mitmesuguses järjekorras (enamasti mitte õigeid või vähemalt mitte õigel ajal) ning ajab sassi ka neid asju, mida varem surmkindlalt teadis ja oskas.  Ehh. Ta vahel on selliseid nalju enne ka teinud, aga mitte nii pikalt, tavaliselt on pool esimest trenni peale pausi sellised. Nüüd ta nagu ei tulnudki oma hullusest välja. Ega midagi, peale tervenemist vaatame edasi. 🙂 Vahepeal tegime tublit tööd ka kõrvalkäiguga, see on ilusaks läinud, pöörded ja tähelepanu ja kõik. Kui Alfie otsustab jälle neli käppa maha panna, siis saame edasi ka vaadata. 🙂

Vahepeal siis terveneme lihtsalt ja kadestame teisi, kes agilityt teha saavad. 😛

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s