AG 16.11

Tegime osadena, lõpuks tervenisti ka. Meil üldiselt läks täitsa kenasti, kontaktid olid SUPER. Rõngaga oli jamamist, aga sai kenasti korda. Korra ajas okserit maha, aga kui Inge mulle meelde tuletas, et ma ise natuke kiiremini jookseks, siis oli kena. Ahjaa, sülepööret tegime ka rajal, peale 9. takistust. Alfie on jälle maha rahunenud. 🙂 Paraku läks mu tervis nüüd hulluks ja viimased 2 trenni on jälle vahele jäänud. Homme see-eest lähen! Vähemalt praegu ma arvan nii.

AG 9.11 ja 12.11

Teisipäevast rada ma ei mäleta, niiet ei hakka hetkel üritama ka mingit skeemi kokku klopsida. Pikk trennipaus paistis välja, Alfie oli üsna hull, aga kuidagi saime ikkagi hakkama. Üle pika aja oli rajal ka poom, niiet saime kontakte teha. Ebakindlaks on muutunud, mida oligi oodata. Peaks Inge käest paluma, et me teeks rohkem kontakte rajal (eriti super oleks, kui saaks Ad JA poomi ühes rajas teha) + tegelikult tahaks pikkust, okserit ja lauda harjutada. Ma võin ju vähemalt ettepaneku teha. 🙂 Aga trenni juurde tagasi pöördudes, seekord oli treener Keida ja rajad olid päris mõnusalt rasked.

12.11.10

Ma radu ei hakka peale märkima, sest neid oli 6, asi muutuks väga segaseks. Treenerit meil seekord ei olnudki, sest nii Keida kui Inge olid ära, tegime siis isekeskis trenni. Rajad oli Keida meie jaoks valmis vaadanud (3 rada oli sellised, teised oli ta ise teinud) , niiet jäi ainult üle need ära teha. Ja nad olid RASKED. Vähemalt meie jaoks. Alfie oli ikka veel (minu jaoks arusaamatutel põhjustel) üsna hull ja meie koostöö on, noh, paremgi olnud, aga hakkama me saime. Natuke raske on midagi kommenteerida, sest ma eriti täpselt ei mäleta. Slaalomiga oli meil omajagu probleeme (st sisenemisega ja ta vahepeal kippus enne viimast posti välja tulema)  ja ma ei teagi veel täpselt, mis ma nüüd sellega ette võtan. Raske on midagi väga ära teha, kui me ainult 2 korda nädalas slaalomit näeme, aga üritama peab. Oeh, eks näis.

Aga ma olen väga rahul, et jälle tagasi agilitylainele saime ja loodetavasti nüüd selle peale jääme. Ehk rahuneb Alfie ka jälle maha ja me saame oma koostöö taas paika. Igatahes, saab näha. 🙂

Going insane here…

Ma pole juba viimased 3 agilitytrenni saanud kohal käia, reedel jääb trenn üldse ära ja ausõna, ma lähen peast sassi varsti. Alfie ilmselt ka, aga ta elab seda rohkem sissepoole. 😛 Igasuguste (aga eriti sellist mõnusalt natuke-keerulise) rajaskeemide nägemine mõjub halvasti, sest ma tahaks neid KÕIKI proovida. 😛

Trennis on meil täitsa hästi läinud. Kontaktid on hetkel suht hooletusse jäänud, sest meil pole kontaktidega radu olnud, aga loodetavasti saame nendega ka järje peale. Tahaks väga kuskile võistlema ka minna, aga Tallinna minek on jube kallis ja nüüd Tartusse ei saa, sest ma pean näitusel olema. Eks me peame ootama-vaatama. Vahepeal saame veel ikka koostööd harjutada (kuigi ma olen sellega päris rahul), ma peaks ka omal jalad tagumiku alt kokku korjama ja üritama Alfiet kiiremaks saada nagu Kalle ette pani (njah, nüüdseks ma olen jõudnud arusaamale, et tal oli õigus :P). Ja tunnelite left-right’iga peaks edasi tegelema. Back’i proovisime ka korra, aga seda Alfie ikka teps mitte veel ei jaganud. Oh well, tegelt on vara tahta ka.

Mul on ilge kutsikaisu peal. Tahaks võtta kutsika ja tahaks, et mul oleks agility-varustusele (eelkõige tunnelitele, tõketele ja ühele lauale, millega kontakte harjutada, nii 2o2o kui jooksu-) vaba ligipääs, et ma saaks lihtsalt nautida ja avastada. Vaatasin just Silvia videot 6.5 kuusest Lest ja ilgelt kadedaks tegi. Ahjaa. Ma leidsin omale agilitytõu ka, keda võtta. 🙂

08.10 AG ja 09.10 Kalle Kaljuse juhtimiskoolitus

Inge, värskelt MMilt tulnuna (seekord siiski pealtvaatajana, aga Heraga, kes teab… :P), oli meile trenni plaaninud MMi makside ind hüpperaja, mis mulle väga-väga hästi sobis, sest kõiki videosid vaadates ma juba ammu sügelesin neid asju Alfiega proovima. Rada üles pannes sai aga selgeks, et kogu rada meile normaalselt maneeži üles ei mahu, niiet rada sai meile mõnevõrra, noh, kohitsetud kujul. 😛 Kõigepealt jooksime kõik kogu raja läbi (meid trennis ainult 4 oligi, + Inge ja Elli), siis korra kohta, mis igaühel kõige rohkem segadust tekitas, siis juppidena ja siis uuesti terve raja. Selleks viimaseks terveks rajaks teadis Alfie nii hästi, kust see rada läheb, et ma oleks ise võinud vist ka mitte kaasa joosta. 😛

Aga rajast endast, meile Alfiega olid 2 põhilist raskuskohta takistus 3 ja slaalomisse saatmine. Kolmanda takistusega jamasime ikka pikalt, sest ta jooksis otse kotti. SIISKI, ma pean ütlema, et peale 1. korda, kus ma tõesti ise ei suutnud talle asja selgeks teha ta lihtsalt keeldus vaatamast mida mina teen, ta LIHTSALT JOOKSIS KOTTI. Ma oleks võinud saltosid visata (peaaegu viskasin ka…), ta oleks siiski sinna kotti läinud. Lõpuks tuli Inge meile appi, muutsime natuke juhtimist ja tuli välja. (Juhtimisest, et kui algselt ma vahetasin peale 2. takistust kätt ja jooksin 3. takistuse juures seal pool, kust takistus käib (st koti poolt), siis pärast ma peale 2. takistust kätt ei vahetanud, jooksin 3. takistuse tagumisel küljel (st takistuse 2. pool) ja saatsin sealt kotti. Märgin ära, et MMil (vähemalt neil videodel, mida mina näinud olen) eelistati seda varianti, mis meil välja ei tulnud.) Huvitav, muuseas, oli see, et kotiga Alfie too päev ÜLDSE läbi ei saanud. Ta ikka laamendas seal nii mõnegi korra ja jäi kinni ja mida kõike, ühesõnaga jamasime omajagu. Kui kott oli ilusti,  siis probleemi polnud, aga kui seal vähegi mõni koht oli, kuhu takerduda, siis sinna ta takerdus. Nojah. Me pole kotti juulist (juunist?) alates teinud ka.

Teine raskus, slaalomisse saatmine siis. Kui mina ise KINDLALT 1. pulga peale ei jooksnud, siis ta sisenes valessti. Järjekindlalt. Suvel saime sellest juba lahti, ma sain teda eemalt (ise pool slalli eemal seistes) ilusti saata, aga nojah, pausid trennides paistavad eriti slaalomis kohe välja. Seda peab harjutama, aga üldiselt ei midagi väga hullu.

MMil oli suurt probleemi tekitanud okser ja, noh, ma saan üldiselt aru, miks. Alfie on päris hea hüppega ja okserit rajal maha ei ajanud (ühe korra juhtus, kui me mingit lõiku tegime, aga see oli peale kotis takerdumist, ju läks samm sassi, siis ta ajas tagumise pulga maha), aga kui MMil on ikka täiskõrguses tõkked ja okser lisaks lai nagu emalaev, siis, jah. Jõudsime kõigiga rääkides järeldusele, et nüüdsest pöörame trennides okserile rohkem tähelepanu + õpetame selle jaoks uue käskluse.

Kuna Keida oli MMil haigeks jäänud ja jäi seetõttu Jetiga koolitusest kõrvale kutsus Inge meid ja peale mõningat kaalumist olime nõus. Trenn kestis 2 tundi ja grupp koosnes 5 koerast. Weimaraner Arttu oli ainuke A1 klassi koer, teised (Alfie, Hera, Uuri ja Kendra) A0’id.

Ma olen Kallest ja Queenyst varem videot näinud, 2008 MM vist, ja nähtu avaldas mulle muljet küll, mistõttu ma ka koolitusele läksin. Seal mulle meenus küll, kuidas kuskilt olin kuulnud, et Kalle ise on rohkem selle teate-küll-mis-ta-nimi-on-see-mees-Greg-miski-vist juhtimisstiili pooldaja, ehk koer üsna näpu otsas, ja mina jälle NII väga mitte, sest ma tõesti ei jõua Alfiega kaasa joosta (Kalle ütles mitu korda, et ta pole ju nii kiire ja ega võrreldes BCga polegi, aga mul ei ole borderit, niiet minu jaoks on piisavalt 😉 ), selle saime selgeks peale 1. rada. Ta küsimusele, kas ma tahan nö. Marilini stiilis juhtimist teha, ütlesin, et tahan võimalust tõesti oma koera ka kaugemalt juhtida. Ta oli väga mõistev. 😛

1. rajal pakkus Kalle välja, et ma alustaksin koerale lähemal, siis tekiks nö. võistlusmoment (kes jookseb kiiremini??) ja saaks Alfie kiiremaks. Sai küll kiiremaks, nii palju kiiremaks, et ma ei jõudnud enam enne tunnelit valssida. 2. rajal (takistus 3) pakkus Kalle välja võtte, mis teeb sama töö, mis cik-cap, aga mitte sõnalise käsu, vaid käemärgiga. Ja mulle hakkas see tõesti väga meeldima, sest kui cik-capist arusaamisega on Alfiel siiski veel probleeme (ta pöörab õigele poole, aga ei maandu tõkketiiva juurde, mis tegelikult kogu asja point ongi), siis teiseks korduseks tegi ta juba TÕELISELT ilusa kaare. Olin väga rahul ja nüüd mõtlen, kuidas seda võtet Alfie jaoks kohandada, arvestades, et me cik-capi teinud oleme. Rajal 3 jamasime serpentiiniga, sest 2. ja 3. takistuse vahel oli nii suur vahe, et seal kogu aja selg-ees joosta oleks mulle endale väga raske olnud. Sellesama võttega, mida enne kirjeldasin (nüüd teise käega, seega natuke harjutasime enne ka) saime lõpuks hakkama ja kaared olid ilusad. 🙂 Rada 4 tuli kohe ilusti välja, sama võttega, kaared SUPERilusad.

Olin väga rahul, et koolitusele minna otsustasin, sest see andis mulle palju mõtteainet ja ideid, kuidas minu ja Alfie koostööd arendada ja millega nüüd edasi tegeleda. Suur-suur aitäh Kallele ja ka Ingele, kes meid kutsus! 🙂

Aga nüüd natuke ka asjadest, mida üldiselt viimasel ajal tähele olen pannud või millega muidu tegelenud. Ühel õhtul otsustasin kodus Alfie õhtusöögi talle trikitamisega anda ja umbes 10 minuti jooksul õppis mu koer ära vasaku ja parema eristamise. Nüüd plaanin “right-left” tunneli külge panna, et lihtsustada juhtimist ja et tekiks võimalus Alfiet kaugemalt õigesse tunneliauku saata. Kui nüüd jälle rohkem trennidega tegeleda saame, siis hakkan töötama ka “back” õpetamisega (nö. tagumise tunneliaugu äratundmine), jällegi samadel põhjustel. Juba varem, eriti aga nüüd viimase 2 päeva jooksul, olen hakanud märkama, et minu ja Alfie koostöö kvaliteet on lõpuks stabiliseerunud. Aeg-ajalt tekib meil muidugi arusaamatusi, aga mina loen koera paremini ja tema mind. Kuigi me polnud enne reedet jälle u. 3 nädalat trenni jõudnud, sai Alfie oma elevusega väga hästi hakkama, oli tähelepanelik ja püüdlik.

Olen üha rohkem hakanud vaatama võistlusi, kuhu võiks ennast kirja panna. Paraku mitteametlikke võistlusi eriti ei toimu, seega peaksime ilmselt võistlema A0 klassis, aga kogemused on needki. Varasemalt meil võistlused eriti sujunud ei ole, tahangi näha, kas meie hea koostöö sujub sama hästi ka võistlustel. 🙂

Kuulekus 11.09

Käisime täna Kärknas platsil, kaasas Marika ja tema juures õppel olev SLK Baki.

Kuna mul on üsna kindel plaan 26. sept KK1 võistlema minna, siis tegime läbi kogu KK1 repertuaari (v.a. hambad ja ligipääsetavus, sest, noh, seda pole vaja harjutada :D). Kõik üsna suurepärane. Kõrvalkäigus tegime skeemi (enam-vähem esimest korda üle aasta :D), natuke hajevil oli ja ette kippus rohkem minema kui viimasel ajal kombeks, aga siiski täitsa okei. Marika ütles, et “Väga hea” saaksime kindlasti. Peatustega elemendid olid ilusad, kõrvalkäigus vähe etteminekut, kiiresti õige asend jne. “Siia” tuli natuke viltu ette ja kõrvale kipub ka kaugele tulema, eks ma üritan kodus vaeva näha. Aport oli tavapärane, enne palliga mängides super kiirused ja kohe haaramine ja puha. Aga võistlustel me ju palliga ei mängi. Kohale mineku puhul esimesed 2 korda ei jooksnud ta kotini, vaid esimene kord jäi paar meetrit eemale lamama, teine kord hoopis poole maa peale. Siis pani paar korda Marika maiust kotile ja kõik laabus. Saime ka ilusti eeskirjade järgi puhtalt teha. Tõkke ületamisega on olukord oluliselt paranenud, tuleb peale tõket kenasti kõrvale, mitte ei hakka laperdama, nagu vanasti. Ühesõnaga super. 🙂 Püsilamamist tegime tegelikult esimese elemendina, samal ajal, kui Baki (homme KK2 eksamit tegema minev koer) tegi kõrvalkäiku, liikumiselt elemente v.a. seisa ja aporti. Alfie tõusis korra istuma (umbes poole aja peal), käsutasin lamama tagasi, lamas ilusti lõpuni. Natuke vahtis ringi, aga ei midagi hullu. Kõrvaletulekul ei ennetanud terve trenni jooksul üksi kord- SUPER! 🙂

Lisaks proovisime ikkagi ka KK2le lähemale jõuda. Esimest korda tegime pauguga kõrvalkäiku. Alfiel oli maiusega käsi ees (st ma hoidsin seda umbes oma vöö kõrgusel vastu keha) ja premeerisin teda iga natukese aja tagant. Esimesele paugule reageeris üsna tugevalt, aga kui nägi, et me lähme ikka edasi ja see midagi huvitavat ei tähenda, siis võttis ilusti uuesti kontakti. Teise paugu ajal pööras vaid korraks pead ja kolmanda ajal ei reageerinudki enam. Seega edukas katse. 🙂 Tegime inimgruppi (st tiirutasime ümber Marika), vahtis küll inimest, aga ennast väga oluliselt häirida ei lasnud. Marika ise on muidugi ka lisasegaja, sest tema on ju see vahva tädi, kelle nägemine tähendab alati kuulekust ja kes käib koti peale maiust panemas. 😛 Proovisin ka Marika 650g aportiga toomist, ei olnud väga ilus (selles trennis näris esimest korda elus hantlit!), aga peale korrigeerimist hoidis ilusti hantlit hambus ja liikus sellega. Raskus teda suurt häirivat ei paistnud, aga paistis, et teda see teistsugune maitse häiris. 😛 Ja siis (trummipõrin ja kõrvulukustav aplaus) juhtus selline asi, et tegime ära harjutuse, mida KK2 juures kõige enam kartsin- üle tõkke aport. Ma mõtlesin, et prooviks natuke, seega esimesed 2 korda hoidis Marika koera, andis talle hantli hambu, mina teisel pool tõket ütlesin “too” ja “hopp”. Kõik suurepärane, mille peale Marika arvas, et proovime tervet elementi. Ma olin kõhklev, aga mõtlesin, et tühja kah. SUPERILUS. Agility no nii palju mõjunud, et kui ma ikka ütlen “hopp”, siis on “hopp” mitte mingi ringi vahtimine. Niiet “hopp”, “too” ja “hopp” ja voila, harjutus selge! 😀 Tegime 2 korda, teisel korral ei leidnud algul hantlit ja siis hakkas seal niisama nuuskima, aga üldiselt ma usun, et paari harjutamiskorraga on kõik juba korras ja paigas. Niiet nüüd tuleb veel kõrvalkäiku pauguga ja inimrühmaga harjutada ja siit-sealt muud lihvida, aga sisuliselt saaksime KK2 hakkama. Eksami sooritamine jääb küll kardetavasti järgmisesse aastasse. Igatahes mina olen väga rahul. 🙂

AG 07.09.10

Täna oli meid trennis jälle vähe, täpsemalt 4, mõne raja tegi kaasa ka Inge koer Hera. Üldiselt võiks öelda, et trenn õnnestus täielikult. 🙂

Vigadeta radu tuli vist 1-2, aga üldiselt olin siiski väga rahul, sest Alfie oli tähelepanelik ja jätkuvalt väga püüdlik. Selles trennis kukutas ta kokku 2 või 3 pulka, kõikjuhtusid hetkedel, kui meil omavahel mingi arusaamatus tekkis, st ta ei saanud aru, kuhu ta hüppama peab ja jäi mind vahtima vms. Üldiselt püsisid kõik takistused ilusti üleval. 🙂 Selles trennis kasutasime ka A-d radades, võin uhkusega öelda, et Alfie kontaktpindade saaga on edukalt lõpetatud, st leidsime viisi, mis meile sobib ja mille juures nüüd pidama jääme. Ühestki asendist ta üle ei tulnud, võttis kõik asendid kiiresti ja mingit alla hiilimist ei olnud. On muidugi veel aspekte, mida parandada (näiteks kui ma ilma peatumata edasi jooksen, siis ta kipub mulle järgi jooksma), aga üldiselt on kõik korras. 🙂 Lee Gibsoni seminarilt võtsime kaasa selle, et edaspidi premeerisin mitte asendit, vaid vabastamist (õppisime selle jaoks uue käsu, “okei”, töötab väga hästi ning ka muudes olukordades) ja see töötas väga ilusti ning tegi Alfie kontaktid ka kiiremaks. 🙂 Tunnelimaniakaalsusest oleme ka enam-vähem üle saanud, st päris iga silmapiiril asuvat tunnelit enam ei võeta ja mis kõige parem- teda saab tunnelist ära kutsuda! 🙂 Vähemalt enamasti.

Slaalomiga on ka üldiselt head lood. Trennis tegime slaalomit A-st ja A kõrval olevast tunnelist. Suvel tekkinud pausi tõttu kippus Alfie veel trenni alguses enne slaalomi lõppu ära tulema (2 pulka enne lõppu, kui täpne olla), kuid paari kordusega kadus see ära. Kõik slaalomid fantastiliselt kiired, sain ka ise eemalduda, aga eks sellega peab veel vaeva nägema. 🙂

Peale trenni lõppu tegime ka kõrvalkäiku ning liikumiselt elemente. “Lama” õnnestus suurepäraselt, “istu” vajas ühte kordust ja “seisa”ga… Noh, mitte eriti, aga lõpuks saime. Peame harjutama. Kõrvalkäik ise oli väga ilus, üsna vähe etteminekut ja ilusad asendid. Olin rahul. 🙂

Kooliaeg

Lihtsalt, et teil meist PÄRIS laiska muljet ei jääks, siis võtsin natuke aega, et kirjutada. 😛

Suve lõpus tegelesime me enamasti mitte millegiga, st Alfie oli Saaremaal ja mingeid trenne ei toimunud. Olgu, kaks korda tegime selle aja jooksul vist kõrvalkäiku, aga kas seda just tõsiseltvõetavaks trenniks saab lugeda, on iseküsimus. Kõrvalkäiku oleme nüüd ka kodus teinud ja ma pean ütlema, et kõrvalasendid ise on oluliselt ilusamaks muutunud, kui ka 1. kord ideaalne asend ei tule, siis esimese paranduse peale (suulise, mitte füüsilise) võtab ilusti õiges kohas õige asendi. 🙂 Kõrvalkäigus on meil jätkuvalt probleeme etteruttamisega, aga viimased paar korda on ka see OLULISELT ja märgatavalt paranenud. Kahjuks ei kattu kunagi minu ja mu ema vabad päevad, niiet Marika juurde minna pole päris ammu saanud. Korra tahaksin see aasta veel KKs võistelda (1, muidugi :D) ja kui oleks mõni BH eksam, siis ilmselt tahaks selle ka ära teha. Olen nüüd suvel rohkem tähelepanu pööranud ka just BH detailidele, mida harjutama peaks. Head edasiminekud on see, et oodates ei lõuata enam (agilitytrennidest õpitud :P), kui ma seljaga olen, siis võib ka edukalt püsilamada, tänaval saab kõrval käidud küll (käsklus “kõnni”, mitte “kõrval”, st ilma kontaktita). Nüüd peaks veel kuulekuses kõrvalkäigu pauguga harjutama, siis olekski juba lill.

Agilitys käisime ka üle pika aja reedel. Meid oli trennis vaid 3, kuna ilm oli väga kehv, seega jõudsime palju. Enne esimesele rajale minekut jõudsin veel Ingele naerda, et “heh, nüüd saab nalja”, ilmselt Alfie võttis selle teadmiseks ja arvas, et “ma veel näitan sulle nalja” ning jooksis esimese raja veatult ja väga-väga hea kiirusega. Mulle väga meeldis. 😀 Rajad olid meil kõik puhtalt tõketega, ühes ka slaalom. Mulle väga meeldisid kõik jooksud, st esines küll vigu, aga Alfie oli väga tähelepanelik ja püüdlik. Cik-cap tulid ka väga edukalt välja ja tunni lõpus sai ja Ad proovitud- 2o2o asend endiselt käpas. 🙂

Täna uuesti agilitysse, eks näis, kas sellest kirjutada ka jõuan. Igatahes, ilusat kooliaega kõigile! 🙂

AG 02.07

Kuna me teeme trennis nüüd ikka päris palju radu ja ma tean, et mul ei ole nad nagunii pärast meeles (+ osade radade jaoks tõkete asukohti natuke muudetakse), siis ma edaspidi radu peale märkida ei üritagi. 😉

Igatahes trenn oli päris hea. Esimesed 2 rada võiks Alfie puhul kokku võtta sõnadega “Liigne agarus on ogarus”, sest ta oli tõesti ikka natuke LIIGA agar ja võttis kõiki takistusi, mis enam-vähemgi ette jäid. Siiski, mida trenn edasi, seda rohkem asi paranes, ta hakkas jälgima ja suutsime mõned rajad ka täitsa puhtalt teha. 🙂 Slaalomiga oli natuke probleeme, aga seda polnud vist 3-4 nädalat teinud ka.

Mis puutub 2o2o asenditesse, siis esimesel korral tuli ta asendist üle, kõik ülejäänud korrad jäi ilusti püsima. Tuleb tõdeda, et radadel oli A alati ühtepidi, kuid pärast trenni harjutasime A’d ka erinevatelt pooltelt, mina kord koerast ees, korra taga, korra kõrval jne. Kõik väga kena ja kõik maast tehtud, mitte üle takistuse. Järgmine trenn proovime muud ka, aga hetkel paistab, et uus lähenemine 2o2o’le töötab. Küllap ma sellest varsti natuke pikemalt ka kirjutan. 🙂

Agilitytrennid on meil nüüdsest suvel Keidaga ja kolmapäeviti. Loodetavasti juulis saame käia ja augustis ehk ka iseseisvalt Saaremaal üht-teist harjutada. 🙂

KÕIKE

Agility

Ma tean, ma tean… Olen kaua vait olnud. Tegelikult päris niisama istunud me pole. Oleme teinud nii mõnegi agility-trenni (skeeme ma ei mäleta, ärge küsige), ühe puhtalt tunnelite ja slaalomiga- et harjutada eelseisvaks tunnelite karikasarjaks. Meie küll võistlustel ei osalenud, aga trenn oli tore. Alfie kui tunnelimaniakk nautis asja muidugi täiega. 😛 Enne seda käisime ka Tallinnas Lee Gibsoni koolitusel, kus saime palju targemaks ja ühtlasi kinnitust ka sellele, et koer on mul väga hea, mina olen see probleem. 😀 Koolitus oli selles mõttes üsna hulludes tingimustes tehtud- Alfie polnud 2 nädalat trennis käinud, 2 päeva mind näinud ja lisaks sõitis Tartust kohale autos, kus kaaslaseks veel üks jooksuajas emane ja üsna territoriaalne isane Ameerika buldog. 😀 Aga arvestades seda kõike oli ta üsna tubli, siiski ilmselgelt mitte tema ise. Õppisime nii mõnegi kasuliku asja, üritame neid ka jõudumööda rakendada. Ja ma üritan enda kätel ka joostes silma peal hoida. 😛 Lee ise oli super koolitaja, väga kannatlik ja lahke. Suur aitäh kõigile, kes asjale kaasa aitasid, eriti suured tänud aga Kellile, kes Alfie Tartust Tallinnasse tõi! Tõesti, suur-suur aitäh. 🙂 Radasid ma taaskord ei mäleta, aga skeemi sain enam-vähem paika. Rajad olid suhteliselt lihtsad, aga Alfiesuguse, kes igal võimalusel tunnelisse jookseb, jaoks piisavalt rasked.

Eile saime jällegi üle maiteamisaja trennis käia. Suvehooajal on kõik Keida-Inge grupid koos, niiet treenime koos kogenenumate koertega. Ma pean ausalt tunnistama, et rajad JÄLLE meeles ei ole, rajaskeemi sain JÄLLE enam-vähem kokku. Trenni algus oli täiesti lootusetu, Alfiet lihtsalt EI SAANUD tunnelist ära kutsuda. Tee mis tahad, jookse ringe või seisa pea peal, ta ei vaadanud ega kuulanud. Trenni lõpus oli täpselt selline hea ärakutsumise rada, kus iga nurga peal oli tunnel, kuhu tegelikult minema ei pidanud. JA ÄRA TULI! 🙂 Rõõm oli suur. Trenni lõpus harjutasime ka natuke uuemat lähenemist 2o2o’le, eks tulevik näitab, mis ja kas sellest kasu on. 🙂

Kuulekus

Käisime pikalt näitusereisil ja kuna näitustel on alati palju vaba aega, siis oli meil suurepärane võimalus natuke kuulekust teha stressiolukorras. Ma arvan, et see oli hea harjutus. 🙂 Tegime trenni vist 3l näitusel, Alfie on nii vana näitusekala, et väga drastilist vahet ei olnud. Natuke häiritum ehk oli, aga üldiselt tore. Tegime kõrvalkäiku, liikumiselt elemente, püsilamamist, “siia”t ja pöördeid. Kõik olid üsna ilusad. Pöörded on Alfiel oluliselt paranenud. Liikumiselt elementidest ei tulnud üllatuslikult välja istumine, vajas mitut kordust ja hästi ei tulnud ka siis. Kõrvalkäiku tegime seekord KK skeemi järgi, kuid sirged lühemalt jne, sest ruumi polnud nii palju. Tempomuutused on ilusad, kontakt jättis üldiselt soovida, aga päris katastroof ka polnud. Peatused on päris head ja, nagu juba öeldud, väga kenad pöörded. Tore edasiminek on see, et siiatulekul on Alfie hakanud juba päris kenasti otse istuma ning ka kõrvalasendid on paranenud. 🙂

Nüüd jääb vaid loota, et ka Marikale pihta saame ja päris trenni ka. 😉

AG 01.06

Numbreid peale ei pannud, sest me tegime seal nii palju radu, et nad on mul peas kõik sassis. 😛 Takistusi on vähe, sest me pidime trenni maneežis tegema- väljas sadas padukat, aga enamus takistusi oli samuti väljas, niiet pidime leppima sellega, mis meil oli (ainult slaalomi tõime sisse). Tegelikult olid rajad (vist umbes 5-6 tegime neid?) päris toredad, kõik üsna lühikesed (kuskil 7-11 takistust), tõkete kõrgus oli ikkagi alt 6-s ja Alfie ajas maha kokku umbes 3 latti, kõik erinevate kohtade peal. Ühe korra ma nägin, et ta oli ise laisk hüppaja, teised korrad ma polnud päris kindel, aga ma arvan, et liivas pole seegi paha tulemus. Kõik peale ühe raja olid väga ilusad, paar ka täitsa 0-d (jei! :)), üks rada oli päris hull, koer läks jumalast lukku ja ei suutnud üldse mõelda. Ega midagi, alustasime otsast peale ja siis oli täitsa okei.

Mis puutub 2o2o, siis oli päris katastroofiline trenn. Üldiselt on tal poomil juba väga ilusad asendid, saame otse jooksu pealt teha (st enne takistust koera kinni ei pea), aga liivas läks kõik metsa. Trenni lõpus ta õnneks muutus juba mõistlikumaks ja asendid tulid ilusti välja. Hakkasin siis tasapisi harjutama ka seda, et ta võtaks asendi, kui ma ise temast tahapoole jään, ikka sammukaupa. Areng on täitsa näha, ma olen väga rahul. 🙂 Väljas harjutasime pärast natuke ka A-d, sealgi seda tahapoole jäämist ja ka lihtsalt takistuse ületamist. Asi edeneb, asi päris kindlasti edeneb. 😉