Mis me vahepeal teinud oleme

Kõigepealt mõned uuendused blogis – lisasin blogrolli linke, kolisime oma kodulehte (blogrollis juba uus aadress, aga võite ka SIIT uudistama minna). 🙂

Kuigi blogis on vaikus valitsenud, siis tegelikult me jaanuari puhtalt maha laiselnud ei ole. Kuigi peaaegu. Peale viimast postitust oleme ikka mõnes agility-trennis käinud, üks neist oli kogemata individuaaltrenn, st Inge oli haige ja me olimegi ainukesed, kes kohale läksid. Jaanuaris käisime 1 trennis, aga nüüd veebruarist (st järgmisest nädalast) hakkame käima nii aktiivselt, kui vähegi võimalik. Tahaks mõnele võistlusele saada (KOHE! PRAEGU! MIKS TARTUS MIDAGI ENNE MÄRTSI EI TOIMU??? 😥 Ei, ma ei ole üldse kannatamatu, millest te räägite? :P), aga sellega läheb natuke aega ja ega mõnes trennis käimine ka ilmselt kahjuks ei tule. Aga jah, agility on hetkel natuke hooletusse jäänud. Korteris on raske midagi teha ja hetkel õues ka, kui lund on puusani. Igatahes, hakkame tubliks, ausalt! 🙂

Kodus istudes oleme natuke trikke teinud ja üritanud kuulekusega ka midagi ette võtta. Trikitamine mõnes osas edeneb ja mõnes üldse mitte. Alfie oskab juba peaaegu sitsida, left-right on selge ja meeles, aga kuhugi peale tagurdamine ei edene küll mitte kuhugi. Mul pole kannatust, et oodata, et ta midagi pakuks (sest ta ei paku. Tõsiselt ka. Ma tean, et see on minu viga, sest ma ei ole temalt kunagi pakkumist oodanud ja nüüd ta ei tule selle pealegi) ja Alfiele üldse ei meeldi, kui ta ei saa pihta, mida ma tahan, niiet ta läheb üsna kiiresti vältimisse. Mitte, et ta ühtegi korda õigesti ei teeks, aga ta ei saa ikkagi aru, mida ma tahan. Hetkel on mõistus otsas ja ma ei oska talle seda ka kuidagi muud moodi selgeks teha. Jätame selle asja praegu katki ja mõtleme midagi uut välja, mida teha. 🙂

Kuulekusega oleme vähe tegelenud, sest Marika juurde minemiseks pole hetke leidnud ja kodus harjutamisega on ka raske, sest ma ei ole just kuigi hea selles asja kätte võtmises. 😛 Nüüd, kui mul hoog peal on, siis õues on selline tuul, et maja rapub ja Alfie käib õues silmad kinni. Toas oleme nüüd tasapisi teinud. Tehke või tina, no ei saa Alfie puhul toomisele entusiasmi külge. Ta lihtsalt ei salli seda harjutust. Oleme üritanud seda hääästi osadeks võtta (Hantel ainult korraks hammaste vahele, hantliga minu ees istumine, maast haaramine jne), aga olenemata minu entusiasmist ja sellest, et palju kommi saab, Alfie’t ikka suurt ei huvita. Teeb ära, aga enda kohta aeglaselt ja tujutult. Nii kui hantli endale võtan on mu koer tagasi ja tahab midagi TEHA. Ärge ainult hantli järele saatke. Ehh. Püüame ikka jätkata, ÄKKI saab sellest üle.

Tupsu sai vahepeal 4-aastaseks, jube suur mees juba. Kui teda vaadata, siis vahel tundub küll, et nagu täiskasvanu, aga järgmisel hetkel on jälle see kutsikas, kelle ma koju tõin. Ma üldse ei kaeble. 🙂

Natuke vingumisepostitus sai, aga mis seal ikka. Vahel ju võib. 🙂 Aga ilusat uut aastat kõigile, töötage oma eesmärkide suunas ja olge muidu tublid! Me püüame ka olla.

Advertisements

AG 14.12

Rajad väga lihtsad ei olnud, aga mitte ka väga kontimurdvad. Alfie oli peetud trennipausi kohta tavapäriselt ülirõõmus, aga üllatavalt kontrollitav. Olid ilusad pöörded, väga kenad slaalomisse sisenemised (kuigi ka paar ebaõnnestumist) ja hea kiirus. Kokku tõmbas trenni peale vist 2-3 pulka alla, kõik ikka kohtades, kus ma ta ise ära segasin. Üldiselt olin väga rahul. 🙂

Mõnda aega tagasi otsustasin, et teeks vahelduseks KKd ka. Kõrvalkäik on meil väga kenaks läinud- Alfie hoiab päris hästi kontakti, ei rutta enam minust ette, vaid hoiab ilusti kõrval, tempomuutused väga kenad. Pööre temast eemale ja 180 on päris kenad (võiks muidugi paremad olla), tema poole vajab tööd. Liikumiselt istu-lama on väga kenad, seisa saime vist 3. kordusel tehtud. Ikka harjutama peab, muidugi. Ma olen märganud, et Alfie arvab nüüd kohe peale kõrvalkäiku, et tulevad liikumiselt elemendid, ta muutub ebakindlaks ja jääb iga natukese aja tagant seisma, oodates käsku. Peaks Marikaga ka kokku saama ja tema arvamust küsima. Ei teagi, mida sellega teha. Siiatulek on väga kena.

Püüame ikka edaspidigi tublid olla! 🙂

AG 26.11

Meil tõsteti täna rada nii mitu korda ringi, et ma ei hakka skeemigi tegema.

Igatahes, Alfiel jäi katus täna peale, mis oli meeldiv. Koostöö toimis üsna oma tavalises headuses. Ta oli ilmselgelt väga rõõmus, et trenni sai ja mu selg kannatas ka enam-vähem asja välja. Igatahes, panime nüüd “left-right” rajas tunnelite külge, ega seal suurt vahet pole erialgu, ma nagunii juhin teda (hetkel veel) rohkem keha kui sõnaga. A oli ka väljas, kontaktid olid ilusad. Samuti oli väljas rõngas, sellega täna üldse probleeme ei tekkinud. 🙂 Trenni lõpus harjutasime ka slaalomit, igasuguseid sisenemisi ja seal püsimisi, tuli täitsa eduliselt välja.

AG 16.11

Tegime osadena, lõpuks tervenisti ka. Meil üldiselt läks täitsa kenasti, kontaktid olid SUPER. Rõngaga oli jamamist, aga sai kenasti korda. Korra ajas okserit maha, aga kui Inge mulle meelde tuletas, et ma ise natuke kiiremini jookseks, siis oli kena. Ahjaa, sülepööret tegime ka rajal, peale 9. takistust. Alfie on jälle maha rahunenud. 🙂 Paraku läks mu tervis nüüd hulluks ja viimased 2 trenni on jälle vahele jäänud. Homme see-eest lähen! Vähemalt praegu ma arvan nii.

AG 9.11 ja 12.11

Teisipäevast rada ma ei mäleta, niiet ei hakka hetkel üritama ka mingit skeemi kokku klopsida. Pikk trennipaus paistis välja, Alfie oli üsna hull, aga kuidagi saime ikkagi hakkama. Üle pika aja oli rajal ka poom, niiet saime kontakte teha. Ebakindlaks on muutunud, mida oligi oodata. Peaks Inge käest paluma, et me teeks rohkem kontakte rajal (eriti super oleks, kui saaks Ad JA poomi ühes rajas teha) + tegelikult tahaks pikkust, okserit ja lauda harjutada. Ma võin ju vähemalt ettepaneku teha. 🙂 Aga trenni juurde tagasi pöördudes, seekord oli treener Keida ja rajad olid päris mõnusalt rasked.

12.11.10

Ma radu ei hakka peale märkima, sest neid oli 6, asi muutuks väga segaseks. Treenerit meil seekord ei olnudki, sest nii Keida kui Inge olid ära, tegime siis isekeskis trenni. Rajad oli Keida meie jaoks valmis vaadanud (3 rada oli sellised, teised oli ta ise teinud) , niiet jäi ainult üle need ära teha. Ja nad olid RASKED. Vähemalt meie jaoks. Alfie oli ikka veel (minu jaoks arusaamatutel põhjustel) üsna hull ja meie koostöö on, noh, paremgi olnud, aga hakkama me saime. Natuke raske on midagi kommenteerida, sest ma eriti täpselt ei mäleta. Slaalomiga oli meil omajagu probleeme (st sisenemisega ja ta vahepeal kippus enne viimast posti välja tulema)  ja ma ei teagi veel täpselt, mis ma nüüd sellega ette võtan. Raske on midagi väga ära teha, kui me ainult 2 korda nädalas slaalomit näeme, aga üritama peab. Oeh, eks näis.

Aga ma olen väga rahul, et jälle tagasi agilitylainele saime ja loodetavasti nüüd selle peale jääme. Ehk rahuneb Alfie ka jälle maha ja me saame oma koostöö taas paika. Igatahes, saab näha. 🙂

Going insane here…

Ma pole juba viimased 3 agilitytrenni saanud kohal käia, reedel jääb trenn üldse ära ja ausõna, ma lähen peast sassi varsti. Alfie ilmselt ka, aga ta elab seda rohkem sissepoole. 😛 Igasuguste (aga eriti sellist mõnusalt natuke-keerulise) rajaskeemide nägemine mõjub halvasti, sest ma tahaks neid KÕIKI proovida. 😛

Trennis on meil täitsa hästi läinud. Kontaktid on hetkel suht hooletusse jäänud, sest meil pole kontaktidega radu olnud, aga loodetavasti saame nendega ka järje peale. Tahaks väga kuskile võistlema ka minna, aga Tallinna minek on jube kallis ja nüüd Tartusse ei saa, sest ma pean näitusel olema. Eks me peame ootama-vaatama. Vahepeal saame veel ikka koostööd harjutada (kuigi ma olen sellega päris rahul), ma peaks ka omal jalad tagumiku alt kokku korjama ja üritama Alfiet kiiremaks saada nagu Kalle ette pani (njah, nüüdseks ma olen jõudnud arusaamale, et tal oli õigus :P). Ja tunnelite left-right’iga peaks edasi tegelema. Back’i proovisime ka korra, aga seda Alfie ikka teps mitte veel ei jaganud. Oh well, tegelt on vara tahta ka.

Mul on ilge kutsikaisu peal. Tahaks võtta kutsika ja tahaks, et mul oleks agility-varustusele (eelkõige tunnelitele, tõketele ja ühele lauale, millega kontakte harjutada, nii 2o2o kui jooksu-) vaba ligipääs, et ma saaks lihtsalt nautida ja avastada. Vaatasin just Silvia videot 6.5 kuusest Lest ja ilgelt kadedaks tegi. Ahjaa. Ma leidsin omale agilitytõu ka, keda võtta. 🙂

08.10 AG ja 09.10 Kalle Kaljuse juhtimiskoolitus

Inge, värskelt MMilt tulnuna (seekord siiski pealtvaatajana, aga Heraga, kes teab… :P), oli meile trenni plaaninud MMi makside ind hüpperaja, mis mulle väga-väga hästi sobis, sest kõiki videosid vaadates ma juba ammu sügelesin neid asju Alfiega proovima. Rada üles pannes sai aga selgeks, et kogu rada meile normaalselt maneeži üles ei mahu, niiet rada sai meile mõnevõrra, noh, kohitsetud kujul. 😛 Kõigepealt jooksime kõik kogu raja läbi (meid trennis ainult 4 oligi, + Inge ja Elli), siis korra kohta, mis igaühel kõige rohkem segadust tekitas, siis juppidena ja siis uuesti terve raja. Selleks viimaseks terveks rajaks teadis Alfie nii hästi, kust see rada läheb, et ma oleks ise võinud vist ka mitte kaasa joosta. 😛

Aga rajast endast, meile Alfiega olid 2 põhilist raskuskohta takistus 3 ja slaalomisse saatmine. Kolmanda takistusega jamasime ikka pikalt, sest ta jooksis otse kotti. SIISKI, ma pean ütlema, et peale 1. korda, kus ma tõesti ise ei suutnud talle asja selgeks teha ta lihtsalt keeldus vaatamast mida mina teen, ta LIHTSALT JOOKSIS KOTTI. Ma oleks võinud saltosid visata (peaaegu viskasin ka…), ta oleks siiski sinna kotti läinud. Lõpuks tuli Inge meile appi, muutsime natuke juhtimist ja tuli välja. (Juhtimisest, et kui algselt ma vahetasin peale 2. takistust kätt ja jooksin 3. takistuse juures seal pool, kust takistus käib (st koti poolt), siis pärast ma peale 2. takistust kätt ei vahetanud, jooksin 3. takistuse tagumisel küljel (st takistuse 2. pool) ja saatsin sealt kotti. Märgin ära, et MMil (vähemalt neil videodel, mida mina näinud olen) eelistati seda varianti, mis meil välja ei tulnud.) Huvitav, muuseas, oli see, et kotiga Alfie too päev ÜLDSE läbi ei saanud. Ta ikka laamendas seal nii mõnegi korra ja jäi kinni ja mida kõike, ühesõnaga jamasime omajagu. Kui kott oli ilusti,  siis probleemi polnud, aga kui seal vähegi mõni koht oli, kuhu takerduda, siis sinna ta takerdus. Nojah. Me pole kotti juulist (juunist?) alates teinud ka.

Teine raskus, slaalomisse saatmine siis. Kui mina ise KINDLALT 1. pulga peale ei jooksnud, siis ta sisenes valessti. Järjekindlalt. Suvel saime sellest juba lahti, ma sain teda eemalt (ise pool slalli eemal seistes) ilusti saata, aga nojah, pausid trennides paistavad eriti slaalomis kohe välja. Seda peab harjutama, aga üldiselt ei midagi väga hullu.

MMil oli suurt probleemi tekitanud okser ja, noh, ma saan üldiselt aru, miks. Alfie on päris hea hüppega ja okserit rajal maha ei ajanud (ühe korra juhtus, kui me mingit lõiku tegime, aga see oli peale kotis takerdumist, ju läks samm sassi, siis ta ajas tagumise pulga maha), aga kui MMil on ikka täiskõrguses tõkked ja okser lisaks lai nagu emalaev, siis, jah. Jõudsime kõigiga rääkides järeldusele, et nüüdsest pöörame trennides okserile rohkem tähelepanu + õpetame selle jaoks uue käskluse.

Kuna Keida oli MMil haigeks jäänud ja jäi seetõttu Jetiga koolitusest kõrvale kutsus Inge meid ja peale mõningat kaalumist olime nõus. Trenn kestis 2 tundi ja grupp koosnes 5 koerast. Weimaraner Arttu oli ainuke A1 klassi koer, teised (Alfie, Hera, Uuri ja Kendra) A0’id.

Ma olen Kallest ja Queenyst varem videot näinud, 2008 MM vist, ja nähtu avaldas mulle muljet küll, mistõttu ma ka koolitusele läksin. Seal mulle meenus küll, kuidas kuskilt olin kuulnud, et Kalle ise on rohkem selle teate-küll-mis-ta-nimi-on-see-mees-Greg-miski-vist juhtimisstiili pooldaja, ehk koer üsna näpu otsas, ja mina jälle NII väga mitte, sest ma tõesti ei jõua Alfiega kaasa joosta (Kalle ütles mitu korda, et ta pole ju nii kiire ja ega võrreldes BCga polegi, aga mul ei ole borderit, niiet minu jaoks on piisavalt 😉 ), selle saime selgeks peale 1. rada. Ta küsimusele, kas ma tahan nö. Marilini stiilis juhtimist teha, ütlesin, et tahan võimalust tõesti oma koera ka kaugemalt juhtida. Ta oli väga mõistev. 😛

1. rajal pakkus Kalle välja, et ma alustaksin koerale lähemal, siis tekiks nö. võistlusmoment (kes jookseb kiiremini??) ja saaks Alfie kiiremaks. Sai küll kiiremaks, nii palju kiiremaks, et ma ei jõudnud enam enne tunnelit valssida. 2. rajal (takistus 3) pakkus Kalle välja võtte, mis teeb sama töö, mis cik-cap, aga mitte sõnalise käsu, vaid käemärgiga. Ja mulle hakkas see tõesti väga meeldima, sest kui cik-capist arusaamisega on Alfiel siiski veel probleeme (ta pöörab õigele poole, aga ei maandu tõkketiiva juurde, mis tegelikult kogu asja point ongi), siis teiseks korduseks tegi ta juba TÕELISELT ilusa kaare. Olin väga rahul ja nüüd mõtlen, kuidas seda võtet Alfie jaoks kohandada, arvestades, et me cik-capi teinud oleme. Rajal 3 jamasime serpentiiniga, sest 2. ja 3. takistuse vahel oli nii suur vahe, et seal kogu aja selg-ees joosta oleks mulle endale väga raske olnud. Sellesama võttega, mida enne kirjeldasin (nüüd teise käega, seega natuke harjutasime enne ka) saime lõpuks hakkama ja kaared olid ilusad. 🙂 Rada 4 tuli kohe ilusti välja, sama võttega, kaared SUPERilusad.

Olin väga rahul, et koolitusele minna otsustasin, sest see andis mulle palju mõtteainet ja ideid, kuidas minu ja Alfie koostööd arendada ja millega nüüd edasi tegeleda. Suur-suur aitäh Kallele ja ka Ingele, kes meid kutsus! 🙂

Aga nüüd natuke ka asjadest, mida üldiselt viimasel ajal tähele olen pannud või millega muidu tegelenud. Ühel õhtul otsustasin kodus Alfie õhtusöögi talle trikitamisega anda ja umbes 10 minuti jooksul õppis mu koer ära vasaku ja parema eristamise. Nüüd plaanin “right-left” tunneli külge panna, et lihtsustada juhtimist ja et tekiks võimalus Alfiet kaugemalt õigesse tunneliauku saata. Kui nüüd jälle rohkem trennidega tegeleda saame, siis hakkan töötama ka “back” õpetamisega (nö. tagumise tunneliaugu äratundmine), jällegi samadel põhjustel. Juba varem, eriti aga nüüd viimase 2 päeva jooksul, olen hakanud märkama, et minu ja Alfie koostöö kvaliteet on lõpuks stabiliseerunud. Aeg-ajalt tekib meil muidugi arusaamatusi, aga mina loen koera paremini ja tema mind. Kuigi me polnud enne reedet jälle u. 3 nädalat trenni jõudnud, sai Alfie oma elevusega väga hästi hakkama, oli tähelepanelik ja püüdlik.

Olen üha rohkem hakanud vaatama võistlusi, kuhu võiks ennast kirja panna. Paraku mitteametlikke võistlusi eriti ei toimu, seega peaksime ilmselt võistlema A0 klassis, aga kogemused on needki. Varasemalt meil võistlused eriti sujunud ei ole, tahangi näha, kas meie hea koostöö sujub sama hästi ka võistlustel. 🙂